27.4.16

Ajaloominutid: ilukübemeid kuuekümnendatest

Sorteerisin (või pigem "sorteerisin") hiljuti oma hullumeelset paberimajandust ning igasuguse vähem või rohkem mõttetu konspekti- ja tööprahi seest koorus välja ka kaks huvitavat pärlit. Tallinna moemaja moežurnaalid ehk ajakirjad Siluett aastast 1961 ja 1962.

Minu jaoks igaljuhul äärmiselt põnev. Ma teadsin, et need ajakirjad mul kuskil on, aga kust ma need saanud olen - ei tea. Neil aastakäikudel ei olnud  mu vanemadki veel täiskasvanud.

Pean tunnistama, et ega ilupool kosmeetika mõttes ei olegi neis ajakirjades nii huvitav või eriline, aga blogi nimi juba kohustab ka sellele tähelepanu pöörama. 
1961. aasta ajakirjas on alljärgnev artikkel.

Selles manitsetakse muidugi liialdustest hoiduma. Minu lemmiklause artiklist:
"On selge, et liiga tugev grimm, pealegi veel päeval, ei sobi kellelegi ja on vastuolus meie karge, asjaliku elutunnetusega."
Iseenesest asjalik soovitus, aga sõnastus toob paratamatult naeratuse suule.:) Huvitav, mis asjad kõik veel võisid  olla "karge ja asjaliku elutunnetusega" vastuolus? Samas ma pean ütlema, et mingit nõukogudelikku propagandat need konkreetsed kuuekümnendate ajakirjad ei sisalda. Lisaks kasutatakse julgelt ideid ja pilte välismaisest ajakirjandusest. Näiteks allpool olevad soengusoovitused on originaalis pärit NewYorgi soengute-žurnaalidest Hair Style Ideas ja Hair Do.


Veel üks minu lemmiklause. Seekord siis pediküüriga seotult.
 Kui sõrmeküüned on ravitud või isegi lakitud, varbad aga hooldamata, jääb mulje, et tsivilisatsioon on jõudnud esilagu ainult ülemistesse sfääridesse.
Kui nüüd veidi isiklikust kogemusest rääkida, siis minul on selle tsivilisatsiooniga vastupidi. Sagedamini võib seda leida alumistest sfääridest ehk siis antud kontekstis varbaküüntelt. Sõrmeküüned aga näevad tavaliselt üsna nutused välja, sest mul lihtsalt ei püsi mitte mingi muu asi peale mööblivärvi sõrmeküüntel (juhuse tahtel on mul mööblivärvi küüntele sattunud ning see tõesti püsis- ee... liigagi kaua. Mööblivärvi küünelakina ma siiski kasutusele võtnud ei ole. Aga võib-olla peaks?). 

Pediküür on eriti aktuaalne muidugi rannahooajal. Lisaks tsiviliseeritud pediküürile nõuti  1962. aasta žurnaalis supelrandadele rohkem dekoratiivsust.


Meie supelrandadel, mille pilt kipub muutuma vahel liiga üksluiseks või väiklaselt kirjuks, võiks olla rohkem suurejoonelist dekoratiivsust.
Ma ei saanud päris täpselt aru, et mida paganat nad selle dekoratiivsuse all mõtlevad. Kohe lausa juurdlesin selle üle ning olen jõudnud järeldusele, et vist ehk soovitakse näha rohkem suuri mustreid? Suurejooneline dekoratiivsus? Nojah, eks juuresolevaid pilte vaadates võiks sellisele järeldusele vist tulla küll.:P

Silueti ajatu rubriik oli kahtlemata Postkast. Alljärgnev väljavõte on väga armas lohutus kirjasaatjale, kes kurdab O-jalgade üle.

Täiesti õige lähenemine. Mingi välise detaili pärast ei saa ju jätta elamata.  Õnneks ei mõelnud Sällik, et "Minust ei saa ooperilauljat, sest mul on O-jalad." (no kõlab ju ebaloogiliselt). Ma arvan, et Sällikust peaksid eeskuju võtma ka paljud enda arvates liiga väikserinnalised, kitsashuulelised, hõrekulmulised, viltushambalised jne.

Väga huvitav avastus oli minu jaoks ka seletus rõivaste suurusnumbritele. Suurusnumbrite puhul oli oluline rinnaümbermõõt. Nt kõige väiksem suurusnumber oli 44 ning 44 tähistab poolt rinnaümbermõõtu sentimeetrites (ehk rü 88 cm). Seejärel tuleb vöö- ja puusaümbermõõdu alusel määrata oma täidluse grupp - väike, keskmine või suur. Oluline on ka pikkuse grupp (pikkusevahemik 145-174 cm on jagatud viide gruppi).  Ma olen tänapäevases mõistes selline keskmik nii pikkuse kui muude mõõtude poolest (enda arvates vähemalt).  Kuuekümnendate tabelite järgi oleks ma aga justkui pikk ja sale. 

Peamine rõhk neis ajakirjades on loomulikult ikkagi moel - rõivamudelitel ning lõigetel. Kui tänapäeval on nn naiste- ja/või moeajakirjad pigem niiöelda meelelahutus ning ehk mingil määral inspiratsiooniallikas, siis toona oli moeajakiri siiski praktiliselt kasutatav abivahend enda riietamisel.

Lõpetuseks ka üks minu lemmikpilt 1961. aasta žurnaalist (mulle hakkas see sõna meeldima). Mehed puhkekodusse või randa minemiseks sobivas piisavalt dekoratiivses rõivastuses.

4 comments:

  1. superlahe postitus! sai päris palju naerda :) aitäh!

    ReplyDelete
  2. Mu ema oli Siluetis modell. Siiani on see ajakiri kuskil meil alles. Kuid aastad 1961 ja 1962 - Kenndey oli president ja Ameerikas oli kõige stiilsem ning ilusam esileedi Jacqueline Kennedy. Neid ajakirju hoiaks isegi käes.

    ReplyDelete
  3. Oi, kunagi sain suure hunniku neidsamu ajakirju Tädi maamajast. Nii kahju, et praegu ühtegi alles ei ole, võtaks mõned lehed ja raamiks lausa ära.

    ReplyDelete